Rainer Vakra: karusloomakasvatus on relikt minevikust, millega tuleb hüvasti jätta

Karusloomafarmide esindaja Leander Pragi teatas hiljuti enesekindlalt, et karusnaha kandmine on Eestis pigem tõusutrendis ja soovitas vaadata vabariigi aastapäeval presidendile vastuvõtule saabuvaid külalisi. Samuti leidis ta, et kui riigikogu karusloomakasvatust ei keelusta, siis tuleb farme hoopis juurde – tänase 200 000 puuris peetava looma asemel võiks neid olla koguni 800 000 ning karusloomakasvatusest kujuneda õitsev majandusharu. Sellele avaldusele eelnes loomaõiguslaste ja keskkonnakaitsjate marss, mis oli suunatud karusloomafarmide vastu.

Teisisõnu on debatt karusloomakasvatuse pooldajate ja vastaste vahel jõudnud keemistemperatuurini. See on ka mõistetav, sest riigikogu täiskogu ette jõuab juba uuel nädalal eelnõu, mille siht on lõpetada 2028. aastast naaritsate, rebaste ja tšintšiljade pidamine vaid karusnaha tootmiseks, samuti nende aretamine ja paljundamine. Lai ühiskondlik arutelu nii paljusid inimesi puudutaval ja ka emotsionaalsel teemal on kindlasti vajalik. Olen parlamendi keskkonnakomisjoni esimehena aidanud kõigiti kaasa, et osapooled saaksid suud puhtaks rääkida ning oma poolt-ja vastuargumendid välja käia.

Seaduseelnõu ühe algatajana on mul karusloomakasvatuste tuleviku küsimuses selge isiklik hoiak, mis on komisjonis toimunud diskussioonide käigus vaid süvenenud: 21. sajandi Eestisse ei sobi loomade kasvatamine ja hukkamine vaid selleks, et nülgida neilt nahk. Kui palju ka loomade pidamistingimusi ei parandaks, tähendab puuris hoidmine neile ikkagi kannatusi, pidevat stressi ja piina. Ja mille nimel? Selle nimel, et keegi saaks tõmmata selga tuhandeid eurosid maksva kasuka või vesti või mähkuda boasse või siis varustada end karvaste ripatsite ja võtmehoidjatega. Selle nimel, et keegi saaks rahuldada oma edevust ja kustutada janu luksuse järele.

Tänapäeval, erinevalt kasvõi poole sajandi tagusest ajast pole ju reaalset vajadust kasutada riietuses karusnahku ja kaitsta end külma eest. Rõivatööstuse tehnoloogilise taseme juures on tohutult muid alternatiive, märksa praktilisemaid ja mugavamaid. Ja presidendi vastuvõtud ja igat sorti ballid on säravad ning daamid kaunid ja efektsed ka siis, kui osa publikust pole rüütatud loomade seljast võetud nahka.

Karusloomakasvatuse lõpetamise kasuks räägib väga selgelt ka see, et antud tegevus on keskkonnale ohtlik, kuna sellega kaasneb suur vee- ja küttekulu ning reostuskahju. Samuti tekitab reostust karusnaha töötlemine, millega küll Eestis suuremahuliselt ei tegeleta. Nimelt töödeldakse nahkasid roiskumisvastaste kemikaalidega, mistõttu on tegu tööstusharuga, mis kuulub maailma viie suurima raskemetallide reostuse tekitaja hulka. See on vastus neile, kes kipuvad kahtlema, kas kunstlikult toodetud rõivad on keskkonnasõbralikumad.

On tõsi, et karusloomaäris teenib praegu üksjagu inimesi endale elatist. Kohene keelustamine tekitaks lisaprobleeme just neis maapiirkondades, kus karusloomafarmid on olulised tööandjad. Sellega eelnõu ka arvestab, pakkudes karusloomakasvatuse lõpetamiseks pika ja sujuva üleminekuaja. Kümme aastat on piisav aeg selleks, et sadakond inimest leiaks uue töökoha või läbiks ümberõppe ja et ettevõtjad leiaksid uusi väljakutseid. Julgen öelda, et nii pika üleminekuaja puhul on tegu mõistliku kompromissiga.

Karusloomakasvatus on relikt minevikust, millega tuleb hüvasti jätta. Seda on juba teinud hulk riike, teiste seas Suurbritannia, Austria ja Holland. Relikt minevikust, mis on samuti seotud loomade julma kohtlemisega ja närustes tingimustes hoidmisega, on ka metsloomade näitamine tsirkuses.

Mul on hea meel selle üle, et valitsus leidis endas meelekindlust saata lõpuks riigikogu poole teele loomakaitseseaduse muudatused, mis keelustavad järgmise aasta 1. juunist metsloomade kasutamise tsirkuses ja ka muudel avalikel üritustel. See eelnõu on üheselt loomade heaolu huvides. Loomade kaitsmise kõrval on eesmärgiks ennetada riske, et mõni loom võib kedagi publiku seast vigastada või tsirkusest põgenema pääseda. Samuti aitab see samm just lastes ära hoida vale pilti loodusest ja väärarusaama, et loomad võivad ka vabas looduses käita nii nagu tsirkuseetenduse ajal. Metsloomad ei pea meie meelt lahutama, nad ei pea tegema inimeste ees loomuvastaseid trikke.