Tõenäoliselt on just Sotsiaaldemokraatlik Erakond see kooslus, mis võib pretendeerida kõige kauem järjepidevalt tegutsenud Eesti erakonna tiitlile. Sotsiaaldemokraatlik liikumine sündis nimelt revolutsioonilisel 1905. aastal. 1919. aastal võtsid tollased sotsparteid Asutava Kogu valimistel koguni kolmveerand kohtadest. Olgu märgitud, et Eesti sotsiaaldemokraadid kuulusid Sotsialistlikusse Internatsionaali juba enne Teist maailmasõda ning nende liikmestaatus taastati pärast Eesti taasiseseisvumist.
Vaata: Sotsiaaldemokraadid Eesti riigi rajajate ja hoidjatena
Järjepidevuse kandvaks jõuks oli paguluses tegutsenud Eesti Sotsialistliku Partei Välismaa Koondis, mis liitus koos kolme teise erakonnaga 1990. aasta septembris Eesti Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks (esimees Marju Lauristin). Põhiseadusliku korra taastamisele 1992. aasta suvel järgnenud parlamendivalimistel kandideerisid sotsiaaldemokraadid valimisliidu Mõõdukad nime all koos mõttekaaslastega teistest parteidest, samuti ühinesid nendega parteitud. Valimistel oldi edukad − saadi 12 kohta parlamendist, neist neli täitsid sotsiaaldemokraadid − ning kuuluti ka Mart Laari moodustatud paremtsentristlikkusse valitsusse. Laari valitsuses esindasid Mõõdukate nimekirja sotsiaalminister Marju Lauristin, keskkonnaminister Andres Tarand, reformiminister Liia Hänni ja põllumajandusminister Jaan Leetsaar.
1994. aasta sügisel avaldas Riigikogu Laari valitsusele umbusaldust ning paljuski samadel erakondlikel alustel moodustatud uue valitsuse peaministriks sai valimisliidu Mõõdukad juhtfiguur Andres Tarand (hilisem erakonna Mõõdukad ja Rahvaerakonna Mõõdukad esimees). Tarandi valitsuses esindasid Mõõdukaid regionaalminister Eiki Nestor, reformiminister Liia Hänni ja põllumajandusminister Aldo Tamm.
1995.aasta parlamendivalimistel tabas Mõõdukaid tagasilöök. Esindatus Riigikogus kahanes lausa kaks korda − kuue kohani. Opositsioonierakonnana asuti tegelema erakonna ülesehitamisega, mis osaliselt väljendus ESDP ja Eesti Maa-Keskerakonna liitumises 1996. aasta sügisel. Erakonna nimeks sai valimistelt rahvale tuttavaks saanud Mõõdukad.
Kolm aastat hiljem saavutas valimisvõidu valimiste eel koostöökokkuleppe sõlminud Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate blokk, mille valitsust hakati nimetama kolmikliiduks. Riigikogus 17 kohaga esindatud Mõõdukatele kuulus valitsuses viis ministrikohta. Juba eelnevalt olid Mõõdukad alustanud sisulist koostööd aastaid varem Isamaaliidust lahku löönud poliitikuid ja talumeeste erakondi ühendanud Eesti Rahvaerakonnaga (esimees Toomas Hendrik Ilves). Sügisel 1999 toimus ka erakondade ametlik ühinemine.
Teises Mart Laari valitsuses esindasid Rahvaerakonda Mõõdukad põllumajandusminister Ivari Padar, välisminister Toomas Hendrik Ilves, rahvastikuminister Katrin Saks, sotsiaalminister Eiki Nestor ja majandusministrina Mihkel Pärnoja, hiljem Henrik Hololei.
Erakonna 2001. aasta üldkogul valiti erakonna etteotsa populaarne välisminister Toomas Hendrik Ilves. Võeti vastu ka erakonna uus nn kolmanda tee programm, milles sätestati, et partei esindab sotsiaaldemokraatlikku maailmavaadet.
Kolmikliidu valitsuse lagunemisel 2002. aasta jaanuaris siirdus Riigikogu Mõõdukate 17-liikmeline saadikurühm opositsiooni. Ennekõike vastuoluliste erastamisotsuste tagajärjel oli erakonna maine sügavas madalseisus ning 2002. aasta oktoobri kohalikel valimistel tuli vastu võtta kaotus Tallinnas. Ilves astus erakonna juhi kohalt tagasi. Erakonna uueks juhiks valiti Ivari Padar.
Suure jõupingutusega õnnestus sotsiaaldemokraatidel mõni kuu hiljem toimunud parlamendivalimistel ületada viieprotsendiline valimiskünnis ning saada Riigikogus kuuekohaline esindatus.
Sel kriitilisel ajal algas ka erakonna taassünd. Mõnda aega väldanud arutelu partei sisu ja vormi ühendamise üle vormus konkreetseks ettepanekuks ja otsuseks 2004. aasta veebruaris korraldatud üldkogul: partei võttis endale tagasi õige nime, Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE). Mõni kuu hiljem toimunud Euroopa Parlamendi valimistel saavutasid sotsiaaldemokraadid hiilgava võidu: kolm kohta kuuest ning ligi 37% valimas käinute toetusest. Toomas Hendrik Ilves üksi kogus rohkem hääli kui mitu parlamendierakonda kokku.
Kaks aastat hiljem, 23. septembril 2006 valiti erakonna endine esimees Toomas Hendrik Ilves Eesti Vabariigi presidendiks.
2007. aasta märtsivalimistel saatis sotsiaaldemokraate taas edu: uues Riigikogu koosseisus saadi 10 kohta ning üle mitme aasta kaasati erakond valitsuskoalitsiooni. Erakonna esimees Ivari Padar tõusis uues, Andrus Ansipi juhitavas kolmikliidu valitsuses rahandusministriks, Jüri Pihl siseministriks ja Urve Palo rahvastikuministriks. Vaevalt kolm nädalat ametis olnud valitsusel tuli seista silmitsi aprillimässuga. Just siseminister Pihli jõuline tegutsemine aitas hoida ära rahutuste levimise.
7. märtsil 2009 toimunud erakonna üldkogul valiti erakonna esimeheks siseminister Jüri Pihl.
Valitsusliit lagunes 2009. aasta mais pärast ägedat tüli uue töölepinguseaduse eelnõu ümber. Sotsiaaldemokraadid jäid Riigikogus opositsiooni. Sama aasta juunis toimunud Euroopa Parlamendi valimistel sai erakond ühe mandaadi. Eesti sotsiaaldemokraate esindas Brüsselis Ivari Padar.
2009.aasta sügisel laiendas Sotsiaaldemokraatlik Erakond oluliselt oma kandepinda kohalikes omavalitustes. Tallinnas mindi enam kui kaheksa aasta järel taas linna juhtima. Tallinna abilinnapeaks sai erakonna esimees Jüri Pihl.
2010. aasta kevadel oli päevakorras Rahvaliidu ühinemine sotsiaaldemokraatidega. Erakondade liitumine ei saanud küll teoks, kuid sotsiaaldemokraatidega liitusid kümned Rahvaliidu tipptegijad nii üleriigilisel kui kohalikul tasandil.
2010. aasta detsembris, pärast Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare rahastamisskandaali puhkemist, lõpetasid sotsiaaldemokraadid Tallinna linnas koalitsiooni Keskerakonnaga.
2010. aasta 16. oktoobril valisid sotsiaaldemokraadid üldkogul erakonna uueks esimeheks pikaaegse Riigikogu liikme Sven Mikseri, kelle eestvedamisel astuti vastu 2011. aasta Riigikogu valimistele.
2011. aasta Riigikogu valimistel tegi erakond läbi aegade parima tulemuse ja Riigikogu XII koosseisu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Fraktsiooni kuulus 19 liiget.
2013. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste valimiste järel on sotsiaaldemokraadid esindatud rohkemates omavalitsustes, kui varasemalt. Sotsiaaldemokraadist linnapead asusid ametisse Kuressaares, Paides, Põltsamaal, Valgas ja Võrus. Üle pika aja on sotsiaaldemokraadid võimul ka Tartus.
2014. aasta 20. märtsil sõlmisid sotsiaaldemokraadid ja Eesti Reformierakond koalitsioonilepingu. Taavi Rõivase juhitavas valitsuses alustasid tööd Sven Mikser kaitseministrina, Urve Palo majandus- ja taristuministrina, Jevgeni Ossinovski haridus- ja teadusministrina, Ivari Padar põllumajandusministrina, Andres Anvelt justiitsministrina ning Helmen Kütt sotsiaalkaitseministrina. Riigikogu esimeheks valiti Eiki Nestor, sotsiaaldemokraatidest juhtisid riigikogu sotsiaalkomisjoni Heljo Pikhof, rahanduskomisjoni Rannar Vassiljev, keskkonnakomisjoni Rainer Vakra, õiguskomisjoni Neeme Suur, maaelukomisjoni Kalvi Kõva.
2014. aasta kevadel toimunud Euroopa Parlamendi valimistel osutus sotsiaaldemokraatidest valituks Marju Lauristin.
2015. aasta märtsis toimunud riigikogu valimistel said sotsiaaldemokraadid parlamendis 15 saadikukohta. Sama aasta 8. aprillil sõlmisid sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingu Eesti Reformierakonna ja Erakond Isamaa ja Res Publica Liiduga. Taavi Rõivase juhitavas valitsuses alustasid tööd kaitseminister Sven Mikser, ettevõtlusminister Urve Palo, kultuuriminister Indrek Saar ning tervise- ja tööminister Rannar Vassiljev. Riigikogu esimeheks valiti Eiki Nestor ning riigikogu õiguskomisjoni hakkas juhtima Heljo Pikhof, maaelukomisjoni Ivari Padar, keskkonnakomisjoni Rainer Vakra ning väliskomisjoni Hannes Hanso.
2015. aasta 30. mail toimunud erakonna üldkogul valiti erakonna esimeheks Jevgeni Ossinovski. Sama aasta septembris muutusid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad Vabariigi Valitsuses. 14. septembril kinnitati tervise- ja tööministriks Jevgeni Ossinovski, ettevõtlusministriks Liisa Oviir ning kaitseministriks Hannes Hanso. Kultuuriministrina jätkas Indrek Saar. 15. septembril valiti Sven Mikser Riigikogu väliskomisjoni esimeheks.
2016. aasta 9. novembril avaldas Riigikogu Taavi Rõivase juhitud valitsusele umbusaldust. 2016. aasta 23. novembril astus ametisse Jüri Ratase esimene valitsus, mille moodustasid Sotsiaaldemokraatlik Erakond koos Isamaa ja Res Publica Liidu ja Keskerakonnaga. Eelmisest valitsusest jätkasid oma tööd Jevgeni Ossinovski tervise- ja tööministrina ja Indrek Saar kultuuriministrina, tööd alustasid Sven Mikser välisministrina, Urve Palo ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministrina ja Andres Anvelt siseministrina.
2018. aastal loobusid oma ametikohast kolm ministrit: 2. mail asus tervise- ja tööministri ametikohta täitma Riina Sikkut, 22. augustil ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri ametikohale Rene Tammist ning 26. novembril siseministri ametikohale Katri Raik.
2019 aasta 3. märtsil toimusid Riigikogu valimised, kus sotsiaaldemokraadid said 10 kohta. Nõrgale valimistulemusele aitas kaasa huvigruppide ja konkurentide õnnestunud kampaania, milles süüdistati alkoholiaktsiisi laekumiste prognoosimisel tehtud vigades sotsiaaldemokraate, samuti allajäämine ÜRO ränderaamistiku teemal korraldatud massiivsele desinformatsioonikampaaniale.
2019. aasta 26. mail toimunud Euroopa Parlamendi valimised kulgesid sotsiaaldemokraatidele seevastu edukalt: erakond kogus 23,3% valijate häältest ning sai 2 mandaati. Meie esinumber Marina Kaljurand kogus valimistel enim hääli edestades isikliku tulemusega kolme parlamendierakonda. Tema kõrval sai teise Europarlamendi saadiku mandaadi Sven Mikser.
2019. aasta 9. juuni üldkogul valiti erakonna esimeheks Indrek Saar.
2021. aasta oktoobris toimunud kohalike valimiste järgselt moodustus üle pika aja Tallinnas koalitsioonivalitsus ning sotsiaaldemokraadid asusid koos Keskeerakonnaga Tallinna linna juhtima. Jevgeni Ossinovskist sai Tallinna Linnavolikogu esimees.
2022. aasta 5. veebruaril valiti erakonna esimeheks Lauri Läänemets.
18. juulil 2022 moodustati koalitsioonivalitsus Refomierakonna ja Isamaaga. Siseministri kohale asus Lauri Läänemets, majandus- ja taristuministriks sai Riina Sikkut, tervise- ja tööministriks sai Peep Peterson, keskkonnaministriks sai Madis Kallas ja kultuuriministriks Piret Hartman.